Vananeva elanikkonna hulgas on üha enam tervisemuredega inimesi, kel on järjest raskem igapäevatoimingutega hakkama saada. Paljud eakad vajavad abi ja nende lähedaste hoolduskoormus kasvab. Suureneb ka pikaajalise hoolduse vajadus (Sotsiaalministeerium 2018).
Tuleb mõelda, kuidas tagada kulutõhusalt kõigile Eesti elanikele vajalik toetus ja kvaliteetsed teenused. Tööjõupuuduse all kannataval hoolekandesektoril on juba praegu järjest raskem leida hooldajaid (Tammelin jt 2019).
Tervishoiu- ja hoolekandeteenuste otstarbekas korraldus ja uudsete abitehnoloogiate kasutuselevõtt võib oluliselt vähendada kulutusi, tagades samal ajal hooldusvajadusega inimeste turvalisuse ja ohutuse, toimetuleku ja heaolu ning leevendades hooldajate töökoormust.
Tutvustan artiklis nutikaid tehnoloogiaid, mida saab kasutada mäluhäiretega inimeste ja eakate abistamiseks hoolekandeasutuses. Esimesed julged Eesti asutused on juba uued lahendused kasutusele võtnud. Loodan, et see tutvustus julgustab selleks ka teiste asustuste juhte, omanikke ja valdkonna korraldajaid.
Uued võimalused hoolekandeasutustele
Digiteenused ja tehnoloogiad on abiks elanike vananemisega seotud keerukates olukordades. Eakate elu on parem nutikas hooldekodus, kus nende tervislikku seisundit aitavad jälgida erisugused nutirakendused. Aga näiteks saab nutikate 3D-printerite abil luua ka proteese.
Info- ja kommunikatsioonisektoris, tervishoius ja tööstuses kasutatakse digilahendusi laialdaselt, hoolekandes on arenguruumi aga küllaga. Esimesed katsetused on tehtud, kuid näiteks Soomega võrreldes kasutatakse Eesti hooldekodudes abitehnoloogiaid väga vähe. Karhineni jt 2019 uuringus kinnitas 97% küsitletud Soome hooldekodutöötajatest, et nende töökohas kasutatakse mitmesuguseid digitaalseid tehnoloogiaid. Uuringus osales 689 töötajat.
Värsked Eesti uuringud näitavad (Heinmets 2018, Staak 2019), et esimene valmisolek abitehnoloogiate kasutamiseks on meie hoolekandeasutustel olemas. Nt Helen Staak (2019) tegi oma magistritöös kindlaks, et seitse hoolekandeasutust olid nõus kasutusele võtma GPS-seadmed.
Ekspertanalüüsis, mille koostas sotsiaalministeeriumile MTÜ Elu Dementsusega (Heinmets 2018), kinnitasid kümne hoolekandeasutuse esindajad, et vaja on seadmeid, mis lähtuvad dementsusega inimese kognitiivsest võimekusest ja eripärast ning aitavad töötajail neid hooldada. Näiteks nimetati GPS-seadmeid, mille abil jõuab info automaatselt hooldajani, kui inimene satub võimalikku ohuolukorda.
Sooviti ka seadmeid, mis annaksid dementsusega inimese kadumise korral tema asukoha koordinaadid, isegi siis, kui ta ei oska seadet ise kasutada. Hooldajate tööd kergendaksid ka anduriga uksematid, kukkumismatid, GPS-seadmega varustatud sisetallad jalanõudes. Abiks oleksid veel riietele paigaldatavad andurid, mida ei saa ise eemaldada ja mis välisukse juurde paigaldatud turvaväravatest läbi minnes annavad häiret, koodiga ukselukud ja turvakaamerad välisuste juures. Need on vaid mõned näited abitehnoloogiate kasutamisest.
Sotsiaalministeerium pakkus hoolekandeasutustele võimaluse soetada muu hulgas digitaalseid abitehnoloogiaid ja korraldas 2018. aasta lõpus avatud taotlusvooru teenusekohtade kohandamiseks dementsusega inimeste vajadustele. Meetme toel soetatud abitehnoloogiaid kasutavad klientide turvalisuse tagamiseks nt SA Koeru Hooldekeskus, Benita Kodu AS ja Väätsa eakate kodu. Koeru Hooldekeskuse kogemusest kirjutab selles ajakirjanumbris Terje Teder.
Abitehnoloogiate rakendusvaldkonnad
Nutikaid abitehnoloogiaid ja tööprotsesside digiteerimist saab kasutada mitmel otstarbel: nii teenusekasutajate turvalisuse, igapäevase toimetuleku ja heaolu suurendamiseks, lähedaste toetuseks ning ka hooldajate töö kergendamiseks ja töökorralduse optimeerimiseks.
Soome sotsiaal- ja tervishoiuministeerium (Sosiaali- ja terveysministeriö 2010) on tervishoius ja hoolekandes toonud välja järgmised kasutusalad:
- valu ja vaevusi põhjustavate sümptomite leevendamine;
- terviseprobleemide ja haiguste ennetamine;
- tegevusvõime hindamine ja tegevusvõimepiirangute kompenseerimine;
- hoolduse ja sellega seotud teenuste korraldamine;
- personali ja elanike turvalisuse ja ohutuse tagamine;
- dokumenteerimine ja aruandlus;
- eakate ja lähedaste juhendamine ja nõustamine;
- avi- ja hoolduskeskkonna parandamine;
- eakatele ajaviite ja suhtlemise võimaldamine;
- mäluhäiretega inimestele turvalisuse tagamine ja inimesele oluliste ülesannete sooritamine;
- hooldajate töö lihtsustamine.
Järgnevalt on kirjeldatud mõnda ülal toodud tehnoloogilist lahendust, mida saab kasutada mäluhäiretega inimeste, aga ka teiste eakate pikaajalises hoolduses. Huvi teemat uurida tekkis seoses vajadusega tutvustada neid võimalusi Eesti hoolekandeasutuste dementsuseteemalisel sisekoolitajate koolitusel.
Turvalisust toetavad lahendused
Eriotstarbelisi abitehnoloogiaid saab kasutada mäluhäiretega inimeste ja eakate turvalisuse tagamiseks. Sotsiaalhoolekande seaduse § 20 lõike 1 kohaselt peab hoolekandeasutus tagama kliendile turvalise keskkonna ja toimetuleku. Inimesel peab säilima liikumisvabadus, seega ei tohi kliendi turvalisuse tagamiseks lukustada asutuse uksi (Õiguskantsler 2017), siduda klienti voodi külge, ähvardada teda või kasutada rahusteid.
Ühe hooldaja kohta on asutuses keskmiselt 12–17 klienti (Heinmets jt 2018). Tehnoloogiliste lahenduste abil saab luua turvalise keskkonna ka uksi lukustamata. Näiteks:
- eri viisil kasutatavad (nt käel, riietes) turvanupud, mis annavad märku, kui klient lahkub oma toast, osakonnast või majast. Turvanuppe saab seadistada kliendi vajaduste ja tegevusvõime kohaselt ning ka nõnda, et kui turvanupu kandja läheneb välis- või osakonna uksele, sulgub see automaatselt ja nutitelefon teatab sellest kohe personalile. Seinal olevaid ja käel kantavaid turvanuppe saab kasutada ka abi kutsumiseks. Kui Soomes on käel kantavad turvanupud (Karhinen jt 2019) levinud, siis Eestis on neid vaid mõnes hooldekodus. Kriisi ajal saab mobiilsetes haiglates kasutada neid ka abikutsungi nupuna;
- anduritega vaibad edastavad teavet näiteks selle kohta, kui inimene on voodist tõusnud;
- kukkumisandurid annavad kohe teada, kui inimene on kukkunud ega saa ise abi kutsuda;
- epilepsia-andurid annavad märku, kui inimesel tekivad krambid ja ta ei saa abi kutsuda;
- voodiandureid on võimalik paigaldada madratsi alla või madratsina. Andur teavitab, kui inimene voodist tõuseb, kuid sellega saab mõõta ka vererõhku, pulssi, kehatemperatuuri jm tervisenäitajaid;
- ukseandurid võimaldavad reaalajas saada teavet klientide liikumise kohta. Neid saab seadistada vajaduse kohaselt, nt kindlale ajavahemikule, et saada andmeid selle kohta, kui klient väljub öösel toast. Töötaja telefonile tuleb kohe selle kohta teade;
- kaamerasüsteemid annavad reaalajas teavet, suures asutuses vähendavad need oluliselt töötajate koormust. Kaamerad võivad olla ka näotuvastamis- või infrapunafunktsiooniga (inimene on nähtav, kuid ta ei ole äratuntav). Nende kaudu saab kogu vajaliku teabe privaatsusnõuet rikkumata;
- GPS-kellad. Väga oluline on, et klient saaks viibida värskes õhus ja tegeleda aktiivsete ning tema jaoks oluliste tegevustega. Kui inimese vaba aja sisustamisele tähelepanu ei pöörata, siis on oht, et ta muutub oma elu ja käekäigu suhtes ükskõikseks. Vältida tuleb olukorda, kus klient on kuude kaupa vaid siseruumides (Õiguskantsler 2017).
GPS-kellaga saab tagada kliendi turvalisuse reaalajas. Kliendid saavad sellega ohutult väljuda oma toast, osakonnast või hoonest ning viibida värskes õhus. Kui inimene satub segadusse, saab ta kella abil ise abistajatega ühendust võtta. Kell aitab reaalajas tuvastada ära eksinud inimese asukoha koordinaadid, ja seda isegi siis, kui inimene ei oska seadet kasutada.